Kevad käes!

 Sel aastal oli talve ikka täiega ja kuna meil Elial pole väga küttekeha, siis seal me väga ei käinud.

Kui märtsis sai seal esimesed käigud tehtud, siis olid need pigem põgusad ning hindaval pilgul sai üle vaadatud palju kitsed on talvega ära suutnud närida. Oli kahjusid, aga tundub, et kõik jäi ellu. 

Rähn oli talvel usinalt käbisid närinud ning vahtra aluse ühtlase käbivaibaga katnud. Ning üritanud ka õunapuule kuuske külge pookida.

Aga selle märtsi ja poole aprilliga on jõudnud nii mõndagi - veel riisumata lehed kokku rehitseda, õunapuid kärpida, sirelipõõsaid julgelt tagasi lõigata ning ühe läätspõõsa välja juurida. Ning ühe Ungari sireli asemele istuta. Ruumi sirelitele on veel. :)

Esimene mustikas sai peenrasse

Porgandid said külvatud ning talisibul, - küüslauk ja küüslaugu seemned on juba tärganud

Mis kõige ägedam - härra poolitas vanad kaevurakked ära, lükkas need minu näpunäidete järgi õigetesse kohtadesse ning ma sain mustikate ja murakate tarvis neisse turbapeenrad teha.

R., see väiksem, ütles, et tema tahab suuremat maasikapeenart kui tal praegu on. Leppisime kokku, et saab, aga ta peab ka aitama. Kui peenar oli maha märgitud, siis ta alustan kaevamisega, aga kuna ta ei jaksanud labidaga kamarat ümber keerata, siis andis kerge loobumisvõidu. Hakkasin siis ise teisest otsast tulema. Ja kui nii umbes kolmandik peenrast oli kaevatud ja umbrohud enamalt jaolt välja tõmmatud, siis R. arvas, et aitab küll. (Ta nimelt ei jaksanud kaevata ja umbrohte enam välja juurida. Aga mul oli juba 40 maasikataime tellitud. :) ). Seega kaevasin jonnakalt edasi ja R. käis aegajalt piilumas ja natuke umbrohte välja võtmas. Meie neljakäpaline aga oli pidevalt valves, et minu labidas ikka liiguks.

Valmis ta sai. Maasikataimed said 1,2 meetrit laia peenra. R. oli ka (vist!) õnnelik, et peenar lõpuks valmis sai.

Sordid Panon, San Andreas ja Polka

Peenra valmimist takistas ka see, et vahepeal oli vaja mõned uued musta sõstra põõsad istutada. See tähendas omakorda kaevamist ja umbrohujuurte väljavõtmist. Aga pesad said ka nemad.

Omaniku järele tuleb valvata

Välikäimla - selline kapitaalsem

Ühes õiges elamises peab olema olemas ka see kõige parem koht, kus kergem hakkab - välikäimla.

Milline see välikäimla peaks olema? Kas auk, vana pott köögist või hoopis ultramoodne poest ostetud pott? Kui kõrge? Kui lai? Mis värvi? Kus ta peaks paiknema? Kas osta valmis tehase käimlamajake või ehitada ise nullist? - See on väike valik küsimustest, mis selle olulise rajatise püstitamise eel tekivad. Meil vähemalt tekkisid.

Kõige lihtsam variant on kaevata maasse auk ning varjata tsoon olemasolevatest materjalidest valmistatud seintega (näiteks puuoksad, millele kinnitatud mõni varjav materjal). Sügisel ajad augu kinni ja kevadel püstitad kergenduskoja uude kohta. 

Meie aga tahtsime midagi püsivamat. Ning augu kaevamise variant sai võimalike variantide seast eemaldatud, sest kevadeti on meil kõrge vesi. (Olgugi, et vana käimla oli just augu variandiga.) 

Internetis sai tehtud ära pikk eeltöö ning otsitud erinevaid variante. Pinterest aitas ka natuke ideedega. 

Aga ikkagi - millest alustada? Meie alustasime poti valikust. Pottide valik on ka suur. Küll pakub Kekkilä erinevaid potte ja ka Biolan ei jää sortimendiga alla.

Pärast valikuga tutvumist valisime meie Kekkilä 230-liitrise kuivkäimla. Valisime selle, sest see oli piisavalt suur ja mõõtudelt mitte väga lai. Kergesti tagant tühjendatav.

Järgmise sammuna sai hakata paberile mõõte ja gabariite joonistama. Kuna pott tuli asetada põranda sisse, siis tuli lahendada vundamendi küsimus. Kuna käimla põrand on maapinnast kõrgemal, siis kuidas käimlasse sisse pääs lahendada? Aga trepp? Mõtleme hiljem.Lõpuks joonistus paberile välikäimla terrassiga.

 

Kui palju peaks poti külgedele ruumi jätma? Kui palju poti ette? Selle jaoks panime poti maakodus käimla rajamise kohale ning märkisime puutokkidega enamvähem ruumi nurgad maha. "Ehk piisab," oli mõte.

Poti paigutamine loodusesse ehk planeeringud alaku

Aga ikkagi see vundament. Puitvaiadele ei pane, vundamendi linti ei vala, fiboplokid ei meeldi. Kõige viimasem variant, mis pähe tuli - valame betoonist vundamendi vaiad, mille armatuuri külge seome vundamendi taldmikud alumiste prusside tarvis, läks käiku. Millise sammuga need vaiad peaks olema? Tundub, et need küsimused ei saagi kunagi otsa.

Lõpuks sai asi nii kaugele, et härral saabus puhkus ning ta läks maale vundamendi poste valama. (Optimistlik plaan oli käimla 2 nädala jooksul valmis saada. Jah, on võimalik see 2 nädala eesmärk täita, aga seda sellisel juhul kui hommikust õhtuni ainult selle projekti kallal töötada ning muid asju ei taha puhkuse ajal teha. Reaalsus oli meie jaoks aga paraku teine.)

Vundamendi aukude puurimine

Kui põhjaplaan valmis, siis tekkis järgmine küsimus - kui kõrge meie käimla tulema peaks? Kuidas katuse teeme? (Jälle need küsimused! :() Taas sai paber ette võetud ja paberile joonistatud mõõdud minupoolsete kommentaaridega: "See kõrgus võiks olla selline." (Kõrguse valikul otsustasime arvestada oma pikakasvuliste sõpradega, kes juhuslikult võisid külla saabuda.) Härra asuski siis võiks-olla-nii-kõrge gabariidiga käimlat ehitama. 

Kõik puitmaterjali, v.a. immutatud alustalad, ostsime kohalikust saeveskist. Hind on saeveskist ostes lihtsalt nii palju odavam. Materjali kulu arvutamisel kasutasime lihtsat matemaatikat ning natuke pessimismi, et äkki kõik ei lähe nii nag plaanime ja materjalikulu on suurem kui arvutuslik. Võtsime siis kõike pisikese varuga. Ning saeveskis on nagunii osa puitmaterjali kindla mõõduga. Kui tahta 3 meetrisest voodrilauast lõigata 130cm pikki juppe, siis ühest lauast saab neid juppe 2 ning materjali jääb 40cm üle. 

Tehnoloogiliselt palju nuputamist ja peenemat näputööd höövli, haamri, meisli, sae, nurgasae, kruvikeeraja ja akutrelliga. Ajamahukaks tegi ehitamise veel muidugi see, et täpne projekt tuli peas välja mõelda ning silme ette manada. Ning mõelda kuidas ühte või teist konstruktsiooni sõlme võiks lahendada. Oma nokitsemiskire said rahuldatud ka poisid.

Olemine läks palju kergemaks kui käimla põrand sai valmis ning poti tarvis aukki sisse lõigatud. Lootus, et varsti saab valmis, tärkas taas. :) Aega oli kulunud juba rohkem kui 2 nädalat.

Karvane kvaliteedikontrolöör

Kui voodrilaudade seina kruvimiseks läks, siis pidi ikkagi mõtlema hakkama ka sellele, et mis katusest saab. Mis kaldenurk? Mis materjal? Kust valgus "tuppa" saab? Kas teeme seina augu või paneme katusele plastiku? Valisime viimase, sest seda oli lihtsam teostada ning siis jääks ka lisa valgustuse küsimus hilisemaks ajaks.

Lõpuks jõudsime värvimise teemani. Seda ma teadsin, et tahan kollaseid seinu koos valgete nurgaliistudega. Aga kaubanduses leiduv erinevate värvide valik on päris kirju - lasuurid, õlivärvid, alküüdvärvid. Loomulikult tuli ka väheke eelarvet vaadata. Minu valik oli Eskaro õlivärv Kantri. Eks tulevikus ole näha kas valik õigustas end. Põrandavärviks sai tumehall.

Selline rõõmus kollane - hea tuju "maja". Treppiastmeks sai paigaldatud tuhaplokk.

Kas selline tuulutustoru paigutamine end õigustab? Selgub aja jooksul.

Kaubandusvõrgust ostsime:

betoonisegud

armatuurivardad

vundamendikannud 6tk

immutatud alustalad

Raketise jaoks saime kanalisatsioonitorudude kestad (läbimõõt 160mm). 

Saeveskist sai ostetud  

prussid nurkadesse 4 tk

prussid sõrestiku tarvis

välisvoodrilaud

põrandalauad

Hiljem kaubandusest:

õlivärvid seinte võõpamiseks

põrandavärvi

terrassilauad

liimpuitprussid ukse raami tarvis

katuse jaoks kihtplastik

Tuulutustoru:

kanalisatsioonitoru (läbimõõt 75mm), toru üleminek 100-lt 75-le, põlved, 

kinnitused seinale kinnitamiseks

Krundilt leitud varandus:

tuhaplokk

 

Ajakulu - kuna paralleelselt tuli peamaja katusele katet paigaldada, siis alustasime mai alguses ja ventilatsiooni toru sai paika novembri alguses. Ehk siis kui ise kõik välja mõelda, tuleb varuda aega ja kannatust. Kõik ei saa hetkega valmis.

Kui lõpuks joonised joonistatud saab, siis laen ka need üles.

Aknad korda!

 Sedasi sõnastasin ma enda selle suve projekti. 

Me täpselt veel ei tea, mis peamajast tulevikus saab. Ehk siis meil pole veel õrna aimugi mis seisus on peamaja elamise osa alumised palgid tegelikult. Selle selgumine võtab mõned ajad, aga selleks, et maja säiliks, peavad aknad ees püsima. Õigemini oli küsimus klaasides, sest kitt oli aknaraamide küljest lahkumas või juba lahkunud ning mõnel juhul püsis klaas ees ainult ühe suure naelaga. Ka akende raamid olid erisuuruses ning ühe talveakna raam oli aja jooksul kõveraks kaardunud.

Eesmärk silme ees - 4 akna komplekti (välimised avatavad aknad ja sisemine talveaken) sügiseks korda. Youtube ja kevadine teabepäev "Vaata vana akent" süstisid enesekindlust ning tööd võisid alata.

Talveakendega alustasin mais. Kõige suuremat kannatlikust nõudev töö oli vana kiti eemaldamine.  Ikka tasapisi ja ettevaatlikult haamri ja vana kruvikeeraja abil. Kuna talveaknad polnud vihmas-tuules-päikeses nii kõvasti räsida saanud, siis kohati oli kitt päris kinni. Välimiste akendega oli väheke lihtsam - vana kitt tuli näpuga tõmmates ära. 

Eriti ettevaatlikuks tegi veel see, et toksimismetoodikat kasutades võis klaas katki minna. Paraku nii mõnigi läks. Aga siis sai veidi internetis surfatud ja uued klaasid said tellitud. Selgus, et uute aknaklaasi lehtede tellimine ja saamine polegi nii keeruline ja suur probleem.

Kittimiseks proovisin nii tuubis kui ka potsikus müüdavat kitti. Potsikus müüdav kitt võitis mu südame. Vähemalt ma leidsin, et sellega oli lihtsam toimetada. 

Akende värvimiseks valisin Uula linaõlivärv. Lihtsalt puhtast huvist kuidas see värv käitub. Kui kaasaegsed aknavärvid kuivavad kiiresti, siis see värv üks kiht vajas kuivamiseks 3 päeva. Alles siis sai järgmise kihi peale kanda. Ehk siis akende värvimine oli kõige pikemaajalisem protsess. Värvi ise oli lihtne peale kanda. Ainuke miinus selle värvi juures on värvi vänge lõhn. Seega ruumid peavad olema hästi tuulutatavad.

Töö tempot reguleeris ka asjaolu, et maal sai käidud valdavalt ainult nädalavahetustel ning ega ainult aknad ei vajanud tegemist. (Ka muru vajas aegajalt madalamaks niitmist.) 

Oktoobriks said korda vähemalt 3 akna komplekti. Viimane, köögiaken jääb kevadesse.

Ühe akna edulugu.

Viirus nimega aiandus

Aianduskeskuste külastamine on minu jaoks "haigus" - tühjade kätega ma sealt ei välju.  Ja kuna sai peenar tehtud, siis lisaks lilledele jõudsid Elia aeda mõned põõsad. Nagu näiteks...

... tumearoonia - hekiks aja äärde ja marjadest on ka rõõmu (vähemalt praegusel perioodil on arooniamahl meil minev kaup)

... 1 uus põõsas musta sõstart 'Ben Hope', 1 uus põõsas punast sõstart 'Jonkheer van Tets, 1 uus põõsas valget sõstart 'Versailleri valge'

... erinevad mündid - talvel ikka ju teed tahaks.

... monardad - ilusad, meelitavad liblikaid, lõhnavad meeldivalt ja taimeteed saab ka valmistada.

... erinevat värvi raudrohud - Mul oli plaan külvata koirohtu. Ühest targast raamatust lugesin, et koirohi pärsib teiste taimede kasvu. Aga kui raudrohi kõrvale istutada, siis pidavat koirohu mõju teistele taimedele vähenema. Raudrohud sain istutatud, koirohu seemned ostsin ära, aga külvamiseni ei jõudnud, aga ehk järgmisel aastal siis uuesti. (Must sõstar ja koirohi pidavat ka teineteist taluma. :) )

... päevakübarad - istikud ja seemnest kasvatasin ka. 

Linna aiast sai üleliigsed lavendlid ja melissitaimed ka sinna kohanema viidud.

Sumisejad nautisid melissi õisi ikka täiega.

Ja kuna koduses seemnekarbis olid üle saialille, kummeli ja tilli seemned, siis said ka need ära külvatud. 

Lisaks sai linnast ümber kolitud 3 juurdunud tikripõõsa "poega", mõned lumi-piipheina taimed, ploomide all kiratsenud astilbed.

Viljapuuaeda lisandusid mu ema kingitud 4 viljapuud - õunapuu 'Melba', pirnipuu 'Miku', murel 'Polli kollane' ja ploom 'Edinburgh'. 

Ei ühtegi peenart!

 No kes rohib? Kes kastab?

Ei mina taha ühtegi peenart. Ja siis ühel ilusal kevadisel päeval jäi labidas mulle kätte. Ja nõnda ma seal oma labidalihastele koormust jagasin, taustaks hüüp hüüdmas. Valmisid 3,5 peenart porganitele, hernestele, ubadele jm.

Oma maasika peenart tahtis ka väiksem poiss saada. Ise kaevas, ise valis turul maasikataimed ja ise istutas. Tema oma on see ümmargune.

Ja tegelikult on ilus kevad. Lausa võrratu!

Kevadine heakord

 Jälle! Jah, jälle. Kohati tundub, et see jama ei saagi otsa ja keegi järjepanu toob sinna rämpsu juurde.

Aga sellel korral piilusin heki alla. Üldiselt on inimene päris tubli korilane. Külvab kõiksugu seemneid ja siis sügisel koristab ka. Keegi on aga jätnud ütlemata, et šampooni pudelid, tühjad ravimite karbid, kasutatud mähkmed, ämbrid ja erinevad jalanõud juuri alla ei võta.

Haruldane talv

 See talv on üks imelik talv. Täiesti lumeta. Aga siiski andis taevataat natuke armu ja puistas vähemalt korraks nõnda palju lund, et poisid said kelgud kaasa võtta ja keldripealt mõne liud lasta.

Ka lauda lakale jagus lund.