Kui tahta, et midagi muutuks, siis tuleb tegutseda. Tundub vist isegi veidi loogiline.
Vahepealsel ajal tegime ära juba üheringi jäätmejaama. Viisime ära elamises leidunud vana elektroonika - elektripliit, külmkapp, kineskooptelereid (tükki 3!)- ning laudakuuri alla tõstetud vana mooduldiivani.
Tänu sellele lükkele sai kuuri alla isegi ruumi juurde.
Pildil on siis laudakuuri ustest avanenud pilt.
Korjasin poiste abiga kokku ka kõik tühja taara, mis kuuri all leidus. Seal oli taarat veel isegi krooniaegsete maksumärkidega. Eraldi prügikottidesse sai pandud olmeprügi ning vanad külakasside ja teiste väiksemate metsloomade, kes kuuris pesitsemas olid käinud, poolt täis kustud tekid, padjad, riided ning veel eraldi hunnikusse põletatav paber. Lihtsalt öeldes - palju rämpsu on aja jooksul inimeste poolt ühte kohta kokku korjatud.
Lauda otsas oli puukuurilaadne varjualune, mille seinad ja põrand olid osaliselt ära mädanenud. Põranda osas olid kaasaaidanud ilmselt mügrid, sest laudakuuri ukse kõrval oli maapind lausa õõnsaks uuristatud. Vajusin seal rämpsu koristades pahkluuni maasse.
|
Oli varjualune
|
|
Enam ei ole varjualust
|
Ja seda igasugust prügi ja rämpsu on seal palju.
See rämpsu ja prügihunnik tekitas minus tahtmist teha midagi muud kui prügi sorteerida. Seega võtsin kaaslaseks oksakäärid ning suundusin majatagust pajuvõsa "hävitama". Aegamisi tekkisid võsasse mõningased käiguteed, mida mööda sai lõkkeplatsile tekkivat puidurämpsu vedada.
|
Pilt 19.10 - veel on võsa püsti
|
|
Pilt 07.12 - esimesed käigurajad on sisse lõigatud ning esimesed võsapuhmad on eemaldatud.
|