Mõningaid pilte

Võsa maja taga

Lagunev suitsuahi

Päris algus

Ühel õhtul teatas Härra, et ta nüüd tahaks paadile Koha osta. Järve äärde. Peipsi järve äärde. Ega ma väga vaimustuses ei olnud sellest, et me nüüd kuhugi veelähedale, kus naabrid kuulda, Koha ostame. (Ja veel eriti kui linna elamine veel päris korras ei ole ning mina ikka endamisi unistasin väikesest metsahütist, kuhu naabri silm ei ulatuks ja marja-seenemetsad ümberringi.) 

Aga no härra sõna jäi peale, sest kuhugi on vaja paat asumisele saata. Linna elamises võtab too liigselt ruumi. Härra oli pikalt (nagu hiljem aru sain) unistanud järveäärsest olemisest. Ning lisaks oli ta pikalt kinnisvaraportaale sirvinud ja jälginud mida müüakse. Isegi kolm võimalikku Kohta oli ta välja valinud. Selle ühe Koha maakleriga kontakteerumine jäi minu kanda. (Minu, kes ma ei ole just kõige tugevam kaupleja.) Maakler ütles selle Koha kohta, et see nii kaua müügis olnud ning nii palju tulemusteta näitamas käinud, et käigu me ise endale sobival ajal objekti vaatamas. Ning kui ikka soov seda osta, siis on ta nõus tulema seda näitama. Lisaks rääkis ta läbimädanenud eeskoja põrandast ja valesti juurde ehitatud eeskojast. Võtsime siis kätte ja läksime Sibulateele seiklema. Kõik 3 Kohta olid kursil Varnja-Kasepää-Kolkja.

Esimene Koht asus suhteliselt küla sees. Täpselt tänava ääres selliselt, et auto parkimine maja ees takistaks naabrite ligipääsu oma elamistele. Lisaks asus üle tänava naabri maja täpselt selle Koha vastas ja samamoodi täpselt tee ääres. 

Teine Koht - nägime, et on olemas, aga ligipääsu teed ei leidnud.

Kolmas Koht, see mida maakler soovitas omal käel vaatama minna, oli kergesti leitav. Krunti ääristasid kõrged puud, õuel ja majaümber kasvas kõrge hein. Vanad hooldamata õunapuud. Õnnetu maakelder. Maja taga võsa-võsa-võsa - päris täpselt ei saagi aru, et kust see krundi piir sealt läheb. Saun - esmapilgul lootusandev. Uks ei avanendu, aga aknast sisse piiludes võis näha, et eeskoja põrand on mäda ja vaheseingi osaliselt ära mädanenud. Hoonete laastukatused olid osaliselt oma ilu ja võlu kaotanud ning kohati auklikud. Kaev, mille najale toetus vikat, andis lootust, et ehk on see korralik. Kuulutuses oli lubatud toimivat kaevu kuid... Kaevu sisse vaadates nägime seal pinnast mitte vett.

Härra oli veendunud, et selle koha ostame, aga teeme oma pakkumise. Teistkorda koos maakleriga vaatama ei lähe. Kui Omanikule me hind ei sobi, siis järelikult ei ole see koht meile mõeldud. 

Helistasin siis maaklerile ja ütlesin meie pakkumise. Maakler muidugi lootust ei andund, sest varasemalt ei olnud isegi 500€ hinnast alla tuldud. Igastahes lubati paari päeva pärast teada anda. Paari päeva pärast ei olnud mingit infot. Härra juba isegi loobus unistamast, et paadile on nüüd Koht olemas.

Paarile päevale lisandus veel paar päeva kui maakler helistas ja ütles, et Omanik on nõus meie pakutud hinnaga. 

Veel nädal. Käik notarisse, võtmed anti üle ning saimegi endale maakodu. 

Reedel pakkisime mõlemad poisid autosse ning sõitsime oma uut hobiprojekti üle vaatama. Pääsesime esimest korda nii peamajja, laudahoonesse kui ka sauna sisse. Kusjuures selgus, et sauna uks on pidevalt avatud olekus olnud - lihtsalt peab kõvemini tõmbama.

Mis meid siis hoonetes ees ootas? Kopitus, vanad asjad, prügi, prügi, prügi ja veel kord prügi.

Igastahes on nüüd meie perel olemas koht, kuhu panna oma olematu vaba aeg ja raha.