Sügis on ikka see aeg, kus sajab palju ning on ka muidu keskmisest niiskem. Ning eks majja sisenedes ninna lööv kopituse lõhn ning ilmselgelt äramädanenud eeskoja põrand andis lootust ootuspärasteks halbadeks üllatusteks. Sisimas olime arvestanud sellega, et majas võib olla "üüriliseks" mõni seeneke. Tegemist ju siiski 100 aastat vana palkhoonega.
Avanud pärast suuremat vihma maja ukse, vaatas laealt vastu valge vatjas kirme, mida avastasime ka rehetoa nurgast palkidelt.
Tuvastasime ootuspärase halva üllatuse. Kuidas sellega edasi toimida?
Otsisin siis internetist välja võimalike "seenemeeste" kontaktid. Leidsin neid lausa 2 (võimalik, et neid on rohkem, aga 2 tundusid väga usaldusväärsed.
Kirjutasin siis esimesele oma murest ning soovist saada konsultatsiooni. Vastati, et hetkel pole konsultatsiooniks aega.
Kirjutasin siis teisele oma murest ning soovist saada konsultatsiooni. Roman Kiivits (www.majaseentetorje.ee) oli kohe nõus tulema ning konsulteerima.
Ilusal ning kargel 1. novembri hommikul sõitsimegi Tartust Peipsi poole. Roman oli juba ootel. Muidugi tema esimene pilk maja konstruktsioonile ja valgele vatjale moodustisele oli palju ütlev: "Andke mulle tikud ja ma lõpetan need piinad ise." Aga pärast 1,5 tundi kestnud konsultatsiooni, mille käigus torgiti noaga palke, vaadati kurbusega lagunevat laastukatust, prügikotihunnikuid laudpõrandal ning sissevajunud vahelaega lauta, ütles Roman kuldsed sõnad: "Polegi väga hull! Sellest võib siin isegi asja saada. Ainult rahakott peab piisavalt paks olema!" Seenekese määramise kohta ütles Roman, et pole vahet, kes meil seal on, aga vee peale vool tuleb kiiremas korras peatada. Muidugi andis ta veel palju soovitusi võimalike taastamise variantide kohta - millest alustada ning mis on oluline. Saime palju targemaks.
Pildil on siis majale hiljem juurde ehitatud eeskoda. Katuse materjaliks eterniit (see asbestiga ikka). Hea laineline profiil, mida toetada laastukatusele. Kuna vihmaveel oli olnud hea voolata eterniidi "lainete" vahelt eeskotta, siis sealt kõik need hädad eeskojaga algasidki. Mingil ajahetkel oli täidetud neid "auke" ka makrofleksiga. Ühel vahepealsel perioodil olid laastukatused kaetud bituumenplaatidega, mis ühe tormi käigus olla pealt lennanud. Ilmselt sellest hetkest alates algas ka laastukatuste kiirem lagunemine (puhtalt meie oletus).
Kuna Roman soovitas vee pealevoolu eeskoja alla peatada, siis sai ehituspoest ostetud läbipaistvaid katuseplaate. Katsime nendega läbijooksukohad (härra tegi raske südame ja mootorsaega olemasolevasse ja veel tervesse põhimaja katusesse prao, millest katuseplaatide ühe otsa sai läbi pista ning roovituse külge kinnitada). Selleks, et katuseplaadid eeskoja katuselt ära ei lendaks, sai raskuseks peale laotud vanu rehve, mida meil seal hoovi peal jagus nii ühte kui ka teise kohta. Lisaks sellele avasime eeskoja konstruktsiooni natuke, et tuul ja õhk seal seenekese ümber liiguks ning aitaks konstruktsioonil kuivada.
Meie "leiutise" proovi kiviks sai novembri alguse torm, tänu millele oli pool Eestit pime ja elektrita. Pärast tormi sõitsin vaatama, et kas katus on veel omal kohal. Oli küll! :)
