"Teeks ikka midagi muud" ehk veel heakorratöid

Siis kui mul talvine puhkus algas, tegin plaani - lähen üksi Eliale ja tõstan kas taara- või kaltsukotid autosse ning vean jäätmejaama ära. Mõte ju kiiduväärt. Aga reaalsus - jõudsin kohale, avasin kuuriuksed ning panin need uuesti kinni. No tuli ahastus peale seda prügimäge nähes. ☺Võtsin siis hoopis reha ja riisusin õue alalt lehed kokku. Krundi ühes servas kõrguvad vahtrad, pärnad, tammed, kastan ja veel hunnik põõsaid ning meile veel hetkel tundmatuid puid. Eks aasta pärast oleme targemad selle kõrghaljastuse osas. 

Veel mõned pildikesed meie õuealast.

Tühjendasime kaevu sinna sisse vajunud pinnasest ise ära.
Sama väsinud kui muud hooned, on ka kaevu pealne katus.

Lagunenud uksega maakelder

Suuremad lekked peamaja kuuri peal tõkestasime lihtsamate vahenditega. 
Maja otsas on näha vana käimla, mille katuses olev auk on kaetud prügikotiga, mida hoiab paigal puupakk. :) 

Nii palju ma tookord jaksasin, et lauda kuuri osas lauda ukseesise tegin puhtamaks ning ukse august sai sisse piiluda.

Viimati kasvatati laudas küülikuid.

Üks väike pilt (kokkukukkunud) reheahju kohalt. Kui vara vahelt tuleb külm õhk, siis tihendamiseks sobivad igasugu käepärased materjalid. Näiteks vanad teksapüksid.

Jõuluks saabus meie perre neljakäpaline. Pildil soendab ta end koos poistega lõkke ääres.

Hilissügisesed heakorratööd

Kui tahta, et midagi muutuks, siis tuleb tegutseda. Tundub vist isegi veidi loogiline. 

Vahepealsel ajal tegime ära juba üheringi jäätmejaama. Viisime ära elamises leidunud vana elektroonika - elektripliit, külmkapp, kineskooptelereid (tükki 3!)- ning laudakuuri alla tõstetud vana mooduldiivani. 

Tänu sellele lükkele sai kuuri alla isegi ruumi juurde.

 Pildil on siis laudakuuri ustest avanenud pilt. 

Korjasin poiste abiga kokku ka kõik tühja taara, mis kuuri all leidus. Seal oli taarat veel isegi krooniaegsete maksumärkidega. Eraldi prügikottidesse sai pandud olmeprügi ning vanad külakasside ja teiste väiksemate metsloomade, kes kuuris pesitsemas olid käinud, poolt täis kustud tekid, padjad, riided ning veel eraldi hunnikusse põletatav paber. Lihtsalt öeldes - palju rämpsu on aja jooksul inimeste poolt ühte kohta kokku korjatud.

Lauda otsas oli puukuurilaadne varjualune, mille seinad ja põrand olid osaliselt ära mädanenud. Põranda osas olid kaasaaidanud ilmselt mügrid, sest laudakuuri ukse kõrval oli maapind lausa õõnsaks uuristatud. Vajusin seal rämpsu koristades pahkluuni maasse.

Oli varjualune

Enam ei ole varjualust

Ja seda igasugust prügi ja rämpsu on seal palju.

See rämpsu ja prügihunnik tekitas minus tahtmist teha midagi muud kui prügi sorteerida. Seega võtsin kaaslaseks oksakäärid ning suundusin majatagust pajuvõsa "hävitama". Aegamisi tekkisid võsasse mõningased käiguteed, mida mööda sai lõkkeplatsile tekkivat puidurämpsu vedada.

Pilt 19.10 - veel on võsa püsti

Pilt 07.12 - esimesed käigurajad on sisse lõigatud ning esimesed võsapuhmad on eemaldatud.

Halb üllatus?

Sügis on ikka see aeg, kus sajab palju ning on ka muidu keskmisest niiskem. Ning eks majja sisenedes ninna lööv kopituse lõhn ning ilmselgelt äramädanenud eeskoja põrand andis lootust ootuspärasteks halbadeks üllatusteks. Sisimas olime arvestanud sellega, et majas võib olla "üüriliseks" mõni seeneke. Tegemist ju siiski 100 aastat vana palkhoonega.

Avanud pärast suuremat vihma maja ukse, vaatas laealt vastu valge vatjas kirme, mida avastasime ka rehetoa nurgast palkidelt.

Tuvastasime ootuspärase halva üllatuse. Kuidas sellega edasi toimida?

Otsisin siis internetist välja võimalike "seenemeeste" kontaktid. Leidsin neid lausa 2 (võimalik, et neid on rohkem, aga 2 tundusid väga usaldusväärsed. 

Kirjutasin siis esimesele oma murest ning soovist saada konsultatsiooni. Vastati, et hetkel pole konsultatsiooniks aega. 

Kirjutasin siis teisele oma murest ning soovist saada konsultatsiooni. Roman Kiivits (www.majaseentetorje.ee) oli kohe nõus tulema ning konsulteerima. 

Ilusal ning kargel 1. novembri hommikul sõitsimegi Tartust Peipsi poole. Roman oli juba ootel. Muidugi tema esimene pilk maja konstruktsioonile ja valgele vatjale moodustisele oli palju ütlev: "Andke mulle tikud ja ma lõpetan need piinad ise." Aga pärast 1,5 tundi kestnud konsultatsiooni, mille käigus torgiti noaga palke, vaadati kurbusega lagunevat laastukatust, prügikotihunnikuid laudpõrandal ning sissevajunud vahelaega lauta, ütles Roman kuldsed sõnad: "Polegi väga hull! Sellest võib siin isegi asja saada. Ainult rahakott peab piisavalt paks olema!" Seenekese määramise kohta ütles Roman, et pole vahet, kes meil seal on, aga vee peale vool tuleb kiiremas korras peatada. Muidugi andis ta veel palju soovitusi võimalike taastamise variantide kohta - millest alustada ning mis on oluline. Saime palju targemaks. 

Pildil on siis majale hiljem juurde ehitatud eeskoda. Katuse materjaliks eterniit (see asbestiga ikka). Hea laineline profiil, mida toetada laastukatusele. Kuna vihmaveel oli olnud hea voolata eterniidi "lainete" vahelt eeskotta, siis sealt kõik need hädad eeskojaga algasidki. Mingil ajahetkel oli täidetud neid "auke" ka makrofleksiga. Ühel vahepealsel perioodil olid laastukatused kaetud bituumenplaatidega, mis ühe tormi käigus olla pealt lennanud. Ilmselt sellest hetkest alates algas ka laastukatuste kiirem lagunemine (puhtalt meie oletus).

Kuna Roman soovitas vee pealevoolu eeskoja alla peatada, siis sai ehituspoest ostetud läbipaistvaid katuseplaate. Katsime nendega läbijooksukohad (härra tegi raske südame ja mootorsaega olemasolevasse ja veel tervesse põhimaja katusesse prao, millest katuseplaatide ühe otsa sai läbi pista ning roovituse külge kinnitada). Selleks, et katuseplaadid eeskoja katuselt ära ei lendaks, sai raskuseks peale laotud vanu rehve, mida meil seal hoovi peal jagus nii ühte kui ka teise kohta. Lisaks sellele avasime eeskoja konstruktsiooni natuke, et tuul ja õhk seal seenekese ümber liiguks ning aitaks konstruktsioonil kuivada.

Meie "leiutise" proovi kiviks sai novembri alguse torm, tänu millele oli pool Eestit pime ja elektrita. Pärast tormi sõitsin vaatama, et kas katus on veel omal kohal. Oli küll! :) 

Mõningaid pilte

Võsa maja taga

Lagunev suitsuahi

Päris algus

Ühel õhtul teatas Härra, et ta nüüd tahaks paadile Koha osta. Järve äärde. Peipsi järve äärde. Ega ma väga vaimustuses ei olnud sellest, et me nüüd kuhugi veelähedale, kus naabrid kuulda, Koha ostame. (Ja veel eriti kui linna elamine veel päris korras ei ole ning mina ikka endamisi unistasin väikesest metsahütist, kuhu naabri silm ei ulatuks ja marja-seenemetsad ümberringi.) 

Aga no härra sõna jäi peale, sest kuhugi on vaja paat asumisele saata. Linna elamises võtab too liigselt ruumi. Härra oli pikalt (nagu hiljem aru sain) unistanud järveäärsest olemisest. Ning lisaks oli ta pikalt kinnisvaraportaale sirvinud ja jälginud mida müüakse. Isegi kolm võimalikku Kohta oli ta välja valinud. Selle ühe Koha maakleriga kontakteerumine jäi minu kanda. (Minu, kes ma ei ole just kõige tugevam kaupleja.) Maakler ütles selle Koha kohta, et see nii kaua müügis olnud ning nii palju tulemusteta näitamas käinud, et käigu me ise endale sobival ajal objekti vaatamas. Ning kui ikka soov seda osta, siis on ta nõus tulema seda näitama. Lisaks rääkis ta läbimädanenud eeskoja põrandast ja valesti juurde ehitatud eeskojast. Võtsime siis kätte ja läksime Sibulateele seiklema. Kõik 3 Kohta olid kursil Varnja-Kasepää-Kolkja.

Esimene Koht asus suhteliselt küla sees. Täpselt tänava ääres selliselt, et auto parkimine maja ees takistaks naabrite ligipääsu oma elamistele. Lisaks asus üle tänava naabri maja täpselt selle Koha vastas ja samamoodi täpselt tee ääres. 

Teine Koht - nägime, et on olemas, aga ligipääsu teed ei leidnud.

Kolmas Koht, see mida maakler soovitas omal käel vaatama minna, oli kergesti leitav. Krunti ääristasid kõrged puud, õuel ja majaümber kasvas kõrge hein. Vanad hooldamata õunapuud. Õnnetu maakelder. Maja taga võsa-võsa-võsa - päris täpselt ei saagi aru, et kust see krundi piir sealt läheb. Saun - esmapilgul lootusandev. Uks ei avanendu, aga aknast sisse piiludes võis näha, et eeskoja põrand on mäda ja vaheseingi osaliselt ära mädanenud. Hoonete laastukatused olid osaliselt oma ilu ja võlu kaotanud ning kohati auklikud. Kaev, mille najale toetus vikat, andis lootust, et ehk on see korralik. Kuulutuses oli lubatud toimivat kaevu kuid... Kaevu sisse vaadates nägime seal pinnast mitte vett.

Härra oli veendunud, et selle koha ostame, aga teeme oma pakkumise. Teistkorda koos maakleriga vaatama ei lähe. Kui Omanikule me hind ei sobi, siis järelikult ei ole see koht meile mõeldud. 

Helistasin siis maaklerile ja ütlesin meie pakkumise. Maakler muidugi lootust ei andund, sest varasemalt ei olnud isegi 500€ hinnast alla tuldud. Igastahes lubati paari päeva pärast teada anda. Paari päeva pärast ei olnud mingit infot. Härra juba isegi loobus unistamast, et paadile on nüüd Koht olemas.

Paarile päevale lisandus veel paar päeva kui maakler helistas ja ütles, et Omanik on nõus meie pakutud hinnaga. 

Veel nädal. Käik notarisse, võtmed anti üle ning saimegi endale maakodu. 

Reedel pakkisime mõlemad poisid autosse ning sõitsime oma uut hobiprojekti üle vaatama. Pääsesime esimest korda nii peamajja, laudahoonesse kui ka sauna sisse. Kusjuures selgus, et sauna uks on pidevalt avatud olekus olnud - lihtsalt peab kõvemini tõmbama.

Mis meid siis hoonetes ees ootas? Kopitus, vanad asjad, prügi, prügi, prügi ja veel kord prügi.

Igastahes on nüüd meie perel olemas koht, kuhu panna oma olematu vaba aeg ja raha.