Ei ühtegi peenart!

 No kes rohib? Kes kastab?

Ei mina taha ühtegi peenart. Ja siis ühel ilusal kevadisel päeval jäi labidas mulle kätte. Ja nõnda ma seal oma labidalihastele koormust jagasin, taustaks hüüp hüüdmas. Valmisid 3,5 peenart porganitele, hernestele, ubadele jm.

Oma maasika peenart tahtis ka väiksem poiss saada. Ise kaevas, ise valis turul maasikataimed ja ise istutas. Tema oma on see ümmargune.

Ja tegelikult on ilus kevad. Lausa võrratu!

Kevadine heakord

 Jälle! Jah, jälle. Kohati tundub, et see jama ei saagi otsa ja keegi järjepanu toob sinna rämpsu juurde.

Aga sellel korral piilusin heki alla. Üldiselt on inimene päris tubli korilane. Külvab kõiksugu seemneid ja siis sügisel koristab ka. Keegi on aga jätnud ütlemata, et šampooni pudelid, tühjad ravimite karbid, kasutatud mähkmed, ämbrid ja erinevad jalanõud juuri alla ei võta.

Haruldane talv

 See talv on üks imelik talv. Täiesti lumeta. Aga siiski andis taevataat natuke armu ja puistas vähemalt korraks nõnda palju lund, et poisid said kelgud kaasa võtta ja keldripealt mõne liud lasta.

Ka lauda lakale jagus lund. 

"Teeks ikka midagi muud" ehk veel heakorratöid

Siis kui mul talvine puhkus algas, tegin plaani - lähen üksi Eliale ja tõstan kas taara- või kaltsukotid autosse ning vean jäätmejaama ära. Mõte ju kiiduväärt. Aga reaalsus - jõudsin kohale, avasin kuuriuksed ning panin need uuesti kinni. No tuli ahastus peale seda prügimäge nähes. ☺Võtsin siis hoopis reha ja riisusin õue alalt lehed kokku. Krundi ühes servas kõrguvad vahtrad, pärnad, tammed, kastan ja veel hunnik põõsaid ning meile veel hetkel tundmatuid puid. Eks aasta pärast oleme targemad selle kõrghaljastuse osas. 

Veel mõned pildikesed meie õuealast.

Tühjendasime kaevu sinna sisse vajunud pinnasest ise ära.
Sama väsinud kui muud hooned, on ka kaevu pealne katus.

Lagunenud uksega maakelder

Suuremad lekked peamaja kuuri peal tõkestasime lihtsamate vahenditega. 
Maja otsas on näha vana käimla, mille katuses olev auk on kaetud prügikotiga, mida hoiab paigal puupakk. :) 

Nii palju ma tookord jaksasin, et lauda kuuri osas lauda ukseesise tegin puhtamaks ning ukse august sai sisse piiluda.

Viimati kasvatati laudas küülikuid.

Üks väike pilt (kokkukukkunud) reheahju kohalt. Kui vara vahelt tuleb külm õhk, siis tihendamiseks sobivad igasugu käepärased materjalid. Näiteks vanad teksapüksid.

Jõuluks saabus meie perre neljakäpaline. Pildil soendab ta end koos poistega lõkke ääres.

Hilissügisesed heakorratööd

Kui tahta, et midagi muutuks, siis tuleb tegutseda. Tundub vist isegi veidi loogiline. 

Vahepealsel ajal tegime ära juba üheringi jäätmejaama. Viisime ära elamises leidunud vana elektroonika - elektripliit, külmkapp, kineskooptelereid (tükki 3!)- ning laudakuuri alla tõstetud vana mooduldiivani. 

Tänu sellele lükkele sai kuuri alla isegi ruumi juurde.

 Pildil on siis laudakuuri ustest avanenud pilt. 

Korjasin poiste abiga kokku ka kõik tühja taara, mis kuuri all leidus. Seal oli taarat veel isegi krooniaegsete maksumärkidega. Eraldi prügikottidesse sai pandud olmeprügi ning vanad külakasside ja teiste väiksemate metsloomade, kes kuuris pesitsemas olid käinud, poolt täis kustud tekid, padjad, riided ning veel eraldi hunnikusse põletatav paber. Lihtsalt öeldes - palju rämpsu on aja jooksul inimeste poolt ühte kohta kokku korjatud.

Lauda otsas oli puukuurilaadne varjualune, mille seinad ja põrand olid osaliselt ära mädanenud. Põranda osas olid kaasaaidanud ilmselt mügrid, sest laudakuuri ukse kõrval oli maapind lausa õõnsaks uuristatud. Vajusin seal rämpsu koristades pahkluuni maasse.

Oli varjualune

Enam ei ole varjualust

Ja seda igasugust prügi ja rämpsu on seal palju.

See rämpsu ja prügihunnik tekitas minus tahtmist teha midagi muud kui prügi sorteerida. Seega võtsin kaaslaseks oksakäärid ning suundusin majatagust pajuvõsa "hävitama". Aegamisi tekkisid võsasse mõningased käiguteed, mida mööda sai lõkkeplatsile tekkivat puidurämpsu vedada.

Pilt 19.10 - veel on võsa püsti

Pilt 07.12 - esimesed käigurajad on sisse lõigatud ning esimesed võsapuhmad on eemaldatud.

Halb üllatus?

Sügis on ikka see aeg, kus sajab palju ning on ka muidu keskmisest niiskem. Ning eks majja sisenedes ninna lööv kopituse lõhn ning ilmselgelt äramädanenud eeskoja põrand andis lootust ootuspärasteks halbadeks üllatusteks. Sisimas olime arvestanud sellega, et majas võib olla "üüriliseks" mõni seeneke. Tegemist ju siiski 100 aastat vana palkhoonega.

Avanud pärast suuremat vihma maja ukse, vaatas laealt vastu valge vatjas kirme, mida avastasime ka rehetoa nurgast palkidelt.

Tuvastasime ootuspärase halva üllatuse. Kuidas sellega edasi toimida?

Otsisin siis internetist välja võimalike "seenemeeste" kontaktid. Leidsin neid lausa 2 (võimalik, et neid on rohkem, aga 2 tundusid väga usaldusväärsed. 

Kirjutasin siis esimesele oma murest ning soovist saada konsultatsiooni. Vastati, et hetkel pole konsultatsiooniks aega. 

Kirjutasin siis teisele oma murest ning soovist saada konsultatsiooni. Roman Kiivits (www.majaseentetorje.ee) oli kohe nõus tulema ning konsulteerima. 

Ilusal ning kargel 1. novembri hommikul sõitsimegi Tartust Peipsi poole. Roman oli juba ootel. Muidugi tema esimene pilk maja konstruktsioonile ja valgele vatjale moodustisele oli palju ütlev: "Andke mulle tikud ja ma lõpetan need piinad ise." Aga pärast 1,5 tundi kestnud konsultatsiooni, mille käigus torgiti noaga palke, vaadati kurbusega lagunevat laastukatust, prügikotihunnikuid laudpõrandal ning sissevajunud vahelaega lauta, ütles Roman kuldsed sõnad: "Polegi väga hull! Sellest võib siin isegi asja saada. Ainult rahakott peab piisavalt paks olema!" Seenekese määramise kohta ütles Roman, et pole vahet, kes meil seal on, aga vee peale vool tuleb kiiremas korras peatada. Muidugi andis ta veel palju soovitusi võimalike taastamise variantide kohta - millest alustada ning mis on oluline. Saime palju targemaks. 

Pildil on siis majale hiljem juurde ehitatud eeskoda. Katuse materjaliks eterniit (see asbestiga ikka). Hea laineline profiil, mida toetada laastukatusele. Kuna vihmaveel oli olnud hea voolata eterniidi "lainete" vahelt eeskotta, siis sealt kõik need hädad eeskojaga algasidki. Mingil ajahetkel oli täidetud neid "auke" ka makrofleksiga. Ühel vahepealsel perioodil olid laastukatused kaetud bituumenplaatidega, mis ühe tormi käigus olla pealt lennanud. Ilmselt sellest hetkest alates algas ka laastukatuste kiirem lagunemine (puhtalt meie oletus).

Kuna Roman soovitas vee pealevoolu eeskoja alla peatada, siis sai ehituspoest ostetud läbipaistvaid katuseplaate. Katsime nendega läbijooksukohad (härra tegi raske südame ja mootorsaega olemasolevasse ja veel tervesse põhimaja katusesse prao, millest katuseplaatide ühe otsa sai läbi pista ning roovituse külge kinnitada). Selleks, et katuseplaadid eeskoja katuselt ära ei lendaks, sai raskuseks peale laotud vanu rehve, mida meil seal hoovi peal jagus nii ühte kui ka teise kohta. Lisaks sellele avasime eeskoja konstruktsiooni natuke, et tuul ja õhk seal seenekese ümber liiguks ning aitaks konstruktsioonil kuivada.

Meie "leiutise" proovi kiviks sai novembri alguse torm, tänu millele oli pool Eestit pime ja elektrita. Pärast tormi sõitsin vaatama, et kas katus on veel omal kohal. Oli küll! :) 

Mõningaid pilte

Võsa maja taga

Lagunev suitsuahi